See raamat viib tagasi juurte juurde, juhul kui oled eestlane. Hiite ja muude looduslike pühapaikadega on seis üsna halb. Raamatust saame teada, et millegipärast meeldivad ametnikele palju rohkem soostunud roostikud, jõeäärsed võsastikud ja mõne puuga mõisapargid. Nendele objektidele kulutatakse igal aastal mõned kümned või sajad miljonid. Hiied on jätkuvalt ametnikele lihtsalt pinnuks silmas, täpselt samamoodi nagu 100, 200 või 900 aastat tagasi. Omapärane on ka linnakirikute vuntsimine, mis summades ületab looduslike pühapaikade kaitsele tehtavaid kulutusi miljonites kordades.
Võibolla peaks Eesti riigi ametnikud olema põliseestlased?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar